Foto 1.
Mugula märgmädanik (E. carotovora ssp. atroseptica) kahjustab kartulitaimi paraskliimavöötmes; optimaalne temperatuur haiguse arenemiseks on umbes 18-19 °C. Mädanik levib mädanevast emamugulast varde, mille tulemusena vars muutub mustaks.
Foto 2.
Tavaliselt nakatub ainult varre alumine osa, kuid on ka juhtumeid, kus terved varred muutuvad mustaks ja lõhnavad roiskunud kala järele.
Foto 3.
Nakatunud varre ülemised lehed muutuvad kahvaturoheliseks ja rulluvad ülespoole kokku.
Foto 4.
Hiljem muutuvad lehed kollaseks ja terve vars närbub. Ka juured mädanevad ja taime saab kergesti välja tõmmata. Nakatunud varred on jäigemad, võrreldes tervete vartega. Kuna nende kasv on pärsitud, siis haiged taimed jäävad tervete taimede varju ja jäävad märkamatuks. Nakatunud varred surevad varakult.
Foto 5.
Mugula märgmädaniku poolt kahjustatud taimede mugulatel on tumedad mädased laigud, mis mädandavad mugulat ka seestpoolt. Mädaneva ja terve koe piiril on nähtav must piirjoon.
Fotod 6, 7, 8.
Mugula märgmädaniku (E. carotovora ssp. atroseptica) puhul on mugulate nakatumine lõvede kaudu vähem tõenäoline, kui varrepõletiku (E. chrysanthemi ja E. carotovora ssp. carotovora) puhul. Kuna aga kõik kolm bakteriliiki on omavahel tihedalt seotud, siis ühe poolt tekitatud kahjustuse juures on tõenäoliselt olemas ka teised Erwinia liigid, mis sealjuures suurendavad kahjustuse ulatust. Mõnikord on ainsaks sümptomiks pruunikad laigud stooloni lõpus või vaskulaarkoes. Sümptomid võivad sorditi varieeruda.
Fotod 9, 10.
Varrepõletik (E. chrysanthemi ja E. carotovora ssp. carotovora) areneb paremini kõrgematel temperatuuridel, kui mugula märgmädanik (E. carotovora ssp. atroseptica). Varrepõletiku puhul võib taime vars muutuda mustaks ja hakata mädanema ükskõik mis kohast, mugula ja varre tipu vahel. Mädanik võib levida terve varre ulatuses ning vars muutub mustjaks. Samas võib kahjustus jääda ka lokaalseks ja sel puhul sureb varre osa, mis jääb kahjustusest üles poole. Kahjustuskohast allpool olev osa säilib eluvõimelisena ja võib isegi moodustada uusi võrseid.
Foto 11.
Varrepõletiku (E. chrysanthemi, E. carotovora ssp. carotovora) puhul on tüüpiline, et päeva kõige soojemal ajal tekib ajutine ülemiste lehtede närbumine.
Foto 12.
Lehed võivad ilma jahenedes taastuda, kuid kuiva ja kuuma ilma jätkudes jäävadki nekrootiliseks.
Foto 13.
Nakatunud taimede mugulatel on tihti väga vesised, lõhnatud, värvitud mädased laigud.
Foto 14.
E. chrysanthem ja E. carotovora ssp. carotovora tekitavad nakkuse, nagu eespool mainitud, iseäranis kuumadel suvedel. Tulemuseks sellistel aastatel on suhteliselt suurte ja elujõuliste varte lamandumine, kus on hästi näha Erwinia liikide (3) poolt põhjustatud bakterhaiguste sümptomeid ja kahjustusi. Esimesed sümptomid mugulatel on vähemärgatavad kollakad-pruunid ovaalsed laigud lõvede ümbruses.
Foto 15.
Kui mugulad koristatakse juba selles staadiumis, siis võivad bakterid hävida ja kahjustused kuivada. Mugulatele jäävad vaid väikesed, pruunikad, veidi aukus ja ovaalsed kujuga plekid lõvede juurde. Kui koristust ei toimu, siis haiguse kulg ja levik jätkub. Niisketes tingimustes on lõved mugulatel tihti ebaharilikult suurenenud.
Foto 16.
Kui mugulad viiakse märjana hoidlasse levib mädanik ja roiskumine väga kiiresti. Nakatunud kude on tekstuurilt vedel ja värvuselt kreemikas või beež; aja möödudes muutuvad kahjustused rasvaseks. Terve ja nakatunud koe vahel ei ole võimalik märgata selget piiri. Haiguse alguses on kahjustused suhteliselt lõhnatud, kuid arengu jätkudes tekib haigestunud, limast massi juurde, mis hakkab lõhnama roiskumise järele.
Fotod 17, 18. Pütium-mädanik ja punamädanik.
Põldudelt esineb mugulate märgmädanikku enam kohtades, kus koguneb sagedasti liigvesi või on mingil muul põhjusel liigniisked tingimused. Sellistes kohtades on tavaliselt suurem osa mugulatest nakatunud. Märgmädaniku sümptomid on väga sarnased pütium-mädaniku (Pythium spp.) ja punamädaniku (Phytophthora cactorum, P. erythroseptica) omadega, ning haigustunnused on osaliselt sarnased ka külmakahjustusega.